Investeerimisega alustamisel tasuks vältida jalaga ukse lahti löömise mentaliteeti ning teada pigem seda, kuidas mitte olla ebaedukas.
Siseneb investor
Enne esimeste sammude tegemist väärtpaberiturul oleks hea teada, mis mängu börsil mängitakse ning kes on mängijad. Vastast tundma õppimata ei jookse tänapäeval väljakule ka professionaalsed sportlased. Börsil domineerivad institutsionaalsed investorid ehk erinevad finantsinstitutsioonid: pangad, kindlustusseltsid ja mitmed erinevad fondid – pensionifondid, riskifondid ja muud investeerimisfondid. USA indeksi Russell 3000 statistika näitel teevad institutsionaalsed investorid 90% igapäevastest tehingutest ning omavad ligi 80% suuremate indeksite koosseisu kuuluvatest ettevõtetest.
Väikeinvestorid saavad siit teha esimese olulise järelduse: börsil on nad hinna võtjaks, mitte hinna kujundajaks. Hinnakujunduse eest „hoolitsevad“ needsamad finantsinstitutsioonid. Muidugi tuleb ka turgudel ette hetki, kus väikesed suured värisema panevad – praeguseks juba legendaarseks saanud Gamestopi looga on mõned meist kursis. Peagi saab seda nautida ka kinolinal filmis “Rumal raha”. Reeglina on aga ikka nii, et suured näitavad suuna ette ning väiksed tulevad järgi.
Teise asjana tuleks meeles pidada, et oma esimesi aktsiaid valima hakates tasub olla kriitiline oma oskuste ja kogemuste osas ning mitte unustada oma konkurente. Turg on täis kauplejaid, kes on seda teinud mitukümmend aastat. Finantsinstitutsioonides tegeleb väärtpaberite analüüsimisega suur hulk inimesi, kes suudavad läbi töötada sadu kordi rohkem asjassepuutuvat teavet. Lisaks on institutsionaalsetel investoritel ka tehnoloogiline eelis, mis võimaldab neil tehingud ära teha juba siis, kui sina alles börsiteate lugemisega poolel teel oled. Sellel hetkel tasuks endalt küsida, et mis on sinu eelis nende ees? Miks peaksid sina kõigest eeltoodust hoolimata suutma turgudel teenida keskmisest paremat tootlust ning su konkurendid keskmisest kehvemat?
Räägime numbritest
Hea indikatsiooni selle kohta, mida turgudel on reaalselt võimalik saavutada, saame nn SPIVA aruannet lugedes. Aruande nimi on lühend väljendist S&P Index Versus Active ning see mõõdab seda, kui suur osa aktiivselt juhitud fonde suudab pakkuda paremat tootlust kui S&P 500 indeks. Kui vaadata tulemusi vähemalt 10-aastase perioodi kohta – ning lühemat perioodi ei peakski investeerimise puhul vaatama – siis näeme, et turu keskmisele tootlusele jääb alla tervelt 90% aktiivselt juhitud fondidest. Statistika on võrdselt armutu nii USA kui Euroopa „käsi mootoris“ fondijuhtide suhtes.
Sama kvaliteetset investeerimistootluse statistikat tavainvestorite kohta tehtud ei ole. Kui aga eeldada, et keskmine fondijuht võiks siiski olla parem investor kui tädi Maali, siis järelikult võiks tädi Maalil olla veel madalam tõenäosus turu keskmist tootlust ületada. Olen seetõttu nn kirvemeetodil hinnanud, et tavainvestoritest jääb turule vähemalt 10-aastase perioodi jooksul alla 95% ehk turgu suudab lüüa üks investor kahekümnest.
Siinkohal on oluline märkida ka seda, et turule alla jäämine võib tulla väga erinevates vormides. Osad investorid suudavad saavutada keskmisele lähedast tootlust ja võivad pidada ennast võitjaks kaotajate hulgas. Osad investorid jäävad omadega nulli ja võivad tunda uhkust selle üle, et vähemalt summalises plaanis nad raha ei kaotanud. Mis sest, et aja jooksul, mil nad turgu lüüa proovisid, jäid nad siiski vaesemaks inflatsiooni tõttu, mis nende portfelli ostujõudu kahandas. Osad investorid aga toovad turult välja vähem – ja halvimal juhul ka oluliselt vähem – kui nad sinna viisid. Aga kogemused ju ka rikastavad meid, eks?
Lisaks tasub arvesse võtta ka seda, mis on omal käel aktsiate valimise ja selle käigus turule alla jäämise tõeline hind. Majandust õppinud inimesed on tuttavad alternatiivkulu mõistega. See tähendab kasu, millest jäädakse ilma üht alternatiivi teisele eelistades. Investeerimisel tähendab see seda, et kui sul on ühel viisil investeerides võimalus teenida turu keskmist tootlust, aga sinu poolt valitud teine investeerimisviis toob sulle keskmisest madalama tootluse, on alternatiivkuluks nende kahe tootluse vahe. Kui me jääme näiteks ühel kümneaastasel perioodil turu keskmisele tootlusele alla, peaksime järgnevatel kümnenditel teenima keskmisest paremat tootlust, et esimese kümnendi kaotust tagasi teha. Kuid me teame juba eelnevalt mainitud statistika alusel, et see on äärmiselt ebatõenäoline. See võiks olla oluline mõttekoht mitu kümnendit kestva pensioniks kogumise kontekstis.
Mida siis ikkagi teha, kui soov ennast aktsiaturul tõestada on meeletu, isegi kui kõik asjaolud viitavad sellele, et tõenäosus ebaõnnestuda on erakordselt suur? Teadjamad soovitavad sel juhul eraldada osa oma portfellist nö kauplemiskire rahuldamiseks. Selline „aktiivne“ osa võiks olla kuni 10%, äärmisel juhul kuni 20% portfellist. Kui esimesed kümme aastat peaks aktiivse osaga portfellist minema hästi, võib soovi korral jätkata. Kui aga peaks minema halvasti, on passiivne, indeksfondidesse investeeritud osa portfellist aidanud loodetavasti siiski oluliselt paremini jõukust kasvatada. Samuti võib turule alla jäämine või reaalses rahas saadud kahjum olla just see puuduolev argument, millega veenda ennast sama asja järgmistel kümnenditel enam mitte kordama.
Kokkuvõtteks
Endasse uskumine on väga oluline komponent mistahes eluvaldkonnas edu saavutamisel. Kahjuks on investeerimises edukas olemine ja endasse uskumine enamasti pöördvõrdelises seoses. Investeerimisstrateegia paikapanek on nagu Neo valik filmis Matrix. Kui võtad sinise tableti, teenid oma portfelliga turgude keskmist tootlust. Kui võtad punase tableti, saad 95% tõenäosusega keskmisest madalama ja 5% tõenäosusega keskmisest kõrgema tootluse. Erinevalt Neo dilemmast filmis tundub valik investeerimise puhul olevat palju lihtsam.
