„Meelerahufond muudab kriisid ebamugavusteks“ Dave Ramsey, Ameerika finantsnõustaja
Eelmistes postitustes sai käsitletud teemasid nagu suhtumine rahasse, miks säästa, kuidas säästa, kuidas mõelda kulutamisest jne. Üldistatult võiks väita, et viimase postitusega sai joon alla teemadele, mida ise nimetan naljatlemisi „esoteerilisteks“ (vaata iseendasse ja sa leiad tõe!). Kuigi tööd iseendaga ei saa rahateemade puhul kunagi alahinnata, on ühel hetkel vaja hakata raami sisse ka pilti maalima. Käesoleva postituse eesmärk on algust teha konkreetsemalt raha haldamisega seotud teemadega.
Selle postituse teemaks on meelerahufond. Hädaabifond. Ülemuse pikalt saatmise fond. Finantsreserv. Oma tausta tõttu eelistan ise enamasti kasutada viimast nimetust, ent Google annab väga selge hinnangu, et postituse pealkirjas olev sõna on minu eelistusest umbes kümme korda populaarsem. Võtan arvesse, sest rääkida tuleb keeles, mida lugejad paremini mõistavad.
Meelerahufondi eesmärgid
Meelerahufondi eesmärk on katta ootamatud väikesed või keskmise suurusega kulutused, mis seonduvad eluliste sündmustega.
Sellisteks sündmusteks on näiteks:
1. Töökoha kaotus
2. Ootamatud kulutused igapäevastele tarbeesemetele
3. Perekonna juurdekasv
4. Tasuline ravi
Ammendavat loetelu sellistest elusündmustest ei ole võimalik tuua. Samuti on individuaalne see, kuidas me nendele reageerime – kas teeme kulutuse kohe, kui see tundub mõistlik, või püüame seda edasi lükata. Küll on väga tõenäoline, et igaühel meist tuleb elu jooksul ette mitu sellist sündmust.
Ootamatu rahavajaduse suurus võib sõltuvalt elusündmuse iseloomust varieeruda väga palju. Kui võtta aluseks ülaltoodud loetelu, siis võib ilmselt väita, et töökoha kaotuse mõju meelerahufondile on kõige suurem.
Mitteplaneeritud kulutusteks tarbeesemetele võib olla autoremont, ühe või mitme olulise koduse seadme samaaegne väljavahetamine, ent enamasti piirdub see tänases vääringus poole- kuni mõnetuhande euroga. Sama summaga võiks tinglikult arvestada ka tasulise ravi (näiteks hambaravi) puhul, olgu ravivajaduse põhjus mis tahes. Perekonna juurdekasvuga kaasnevad kulud ei seondu üksnes vahetult lapse varustamisega, vaid võivad kaasa tuua vajaduse soetada ka suurem auto. Selliseid kulusid saab katta nii meelerahufondist kui ka jooksvate kulude vähendamise arvelt (näiteks meelelahutus ja muud mittevajalikud kulud).
Töökoha kaotuse puhul kukub sisuliselt ära aga kogu tulupool. Tõsi, töötutoetus on enamikel juhtudest abiks, ent see ei pruugi katta kõiki kulusid, see on ajutine ning selle summa on ajas vähenev. Töötus võib kujuneda planeeritust pikemaks, sest sõltuvalt ametikohast võib esimesel võimalusel mistahes muu asendustöö vastuvõtmine olla keeruline just psühholoogiliselt. Kas oleksid kohe valmis haarama võimalusest töötada madalamal ametikohal ning kaks-kolm korda madalama sissetuleku eest?
Üks mõte selle alateema lõppu ka ajastusest: Meelerahufond tuleks tekitada kohe, kui inimene muutub rahaliselt iseseisvaks ehk teisisõnu siis, kui ta ei sõltu enam ka osaliselt oma vanemate rahalisest toest.
Meelerahufondi suurus
Meelerahufondi suurus peaks domineeriva arusaama kohaselt vastama kolme kuni üheksa kuu kulutuste summale. Oluline on siin arvutuse aluseks võtta just kulutused, mitte netosissetulek, sest teatud juhtudel võib netosissetulek olla igakuistest kulutustest nii suurem kui ka väiksem.
Meelerahufondi suurus on individuaalne. Võta aluseks eelnevalt toodud vahemiku keskmine – kuue kuu kulutused – ning asu seda üles- või allapoole kohandama lähtuvalt sinu isiklikest asjaoludest. Peamised aspektid, mida tasuks arvesse võtta, on järgnevad:
1. Sinu töökoha stabiilsus (võimalus leida alternatiivne töö samadel tingimustel kiiresti)
2. Sinust sõltuvate isikute (ülalpeetavate) arv
3. Sinu igakuiste kohustuste struktuur (eelkõige finantskohustuste osakaal)
Eespool sai räägitud sellest, et töökoha kaotus on peamine elus ette tulev olukord, milleks meelerahufondi olemasolu on vajalik. Kui proovida töökoha kaotust kuidagi meelerahufondi arvutamise valemisse tõsta, tuleks lähtuda sellest, kui kiiresti on tööst ilmajäämisel võimalik leida sarnane töö sarnase tasuga. Selline alternatiivne töökoht ei pea olema ilmtingimata samas sektoris, aga see sõltub juba konkreetselt senise ameti valdkonnast. Näiteks erinevates ettevõtetes müügiga tegelenud inimene saab ilmselt ka edaspidi liikuda vabalt sektorite vahel, samas kui insener on enamasti piiratud oma kitsa insenerivaldkonnaga ning juristina tööd leida oleks tal ilmselt keeruline (eriti ilma vastava hariduseta). Võimetus valdkondade vahel liikuda ei pruugi samas üldse olla probleem, kui valdkonna sees on pidev tööjõu defitsiit. Näiteks ühe IT-ettevõtte sulgemine ilmselt piirkonna üldist tööpuudust ei suurenda, kuna IT-arendajaid on vaja igal pool ja pidevalt. Seega IT-arendaja võiks puhtalt töövaldkonnast lähtuvalt piirduda vabalt ka kolme kuu suuruse meelerahufondiga. Teise äärmusesse võiks paigutada erinevat projektipõhist tööd tegevad inimesed, kes omal valikul või valdkonna eripäradest tulenevalt töötavad hooti. Kui aktiivsed perioodid vahelduvad mõnest nädalast kuni poole aastani kestvate pausidega, siis tulebki elada varasemalt kogutud puhvrite arvel. Sellisel juhul on mõistlik meelerahufondi suurendada üheksa kuu kulutustele vastava summani.
Ülalpeetavate arvu arvesse võtmisel võiksid mõelda umbes nii: kui ülalpeetavaid pole, võta üks kuu maha, kui neid on üks, siis jäta muutmata, ning kui neid on üle ühe, siis lisa ühe kuu varu iga ülalpeetava kohta. Selles näites peaks kahe lapse vanem koguma meelerahufondiks seitsme kuu kulutustele vastava summa.
Igakuiste kohustuste arvesse võtmisel tuleks keskenduda just finantskohustuste (laenud ja liisingud) osakaalule kuluste kogusummas. Kui see on kõrge (50% või kõrgem), tuleks meelerahufondi mahtu hoida lähemal pigem üheksa kuu kulutuste summale. Kui see on madal (ca 20-25%), võib meelerahufondi mahtu vähenda ehk ka kolme-nelja kuu kulude summani. Vahepealsel juhul, kui finantskohustused moodustavad ca 30-40% igakuistest kuludest, on kuue kulude summa ilmselt piisav meelerahufondiks.
Meelerahufondi haldamise viis
Meelerahufondi haldamise oluliseks põhimõtteks on see, et selle eesmärk ei ole teenida tulu. Selle eesmärk ei ole isegi säilitada raha ostujõudu ehk katta vähemalt inflatsiooni. Meelerahufondi haldamise peamine eesmärk on hoida sellesse kogutud raha nimiväärtust. Seda põhimõtet võib olla eriti raske järgida juhul, kui muid investeeringuid veel eriti ei ole ning meelerahufondi määratud raha tundub seisvat jõude. Ent siinkohal tasuks meeles pidada, et meelerahufondi investeerimine avab selle koheselt ka kõikidele investeerimisriskidele. Ilmselt ei taha me leida ennast olukorrast, kus finantsreserv on kaotanud mõne kuu või poole aasta jooksul 20-50% oma väärtusest. Siis ta lihtsalt ei teeni enam oma eesmärki: olla esimene abivahend rasketel aegadel ning ootamatute kulutuste puhul.
Meelerahufondi võib seega hoida ka arvelduskontol või aastasel, automaatselt pikeneval tähtajalisel hoiusel. Alternatiivselt võib seda hoida veel ka mõnes rahaturu- või likviidsusfondis, ent seda tasuks tõsisemalt kaaluda hilisemas faasis, kui on tekkinud juba ka muud investeeringud. Põhjus selleks on lihtne – kuna rahaturu- või likviidsusfondi näol on tegemist väärtpaberiga, siis kaasneb sellise investeeringu tegemisega ka veidi keerulisem maksude deklareerimise kohustus. Hoiuste kasutamise puhul on võimalik seda vältida või vähemalt kaugemasse tulevikku edasi lükata.
Meelerahufondile pole head asendust
Lõpuks võiks küsida seda, et kas meelerahufondi saab millegagi asendada? Ning kui, siis mida tuleks alternatiivide kaalumisel arvesse võtta?
Kui sul arvestatavat investeerimisportfelli veel ei ole, on sisuliselt ainsaks võimaluseks vajaminevate kulude katmine laenu abil. Põhimõtteliselt on võimalik võtta kas tarbimislaenu (aastane intressikulu ca 15-20%) või hüpoteeklaenu (näiteks suurendada olemasoleva kodulaenu jääki), millisel juhul intressikulu aastas võiks jääda ehk kuskil 4-6% juurde. Tarbimislaenu saab kätte kiiresti, kuid selle hind on kõrge. Hüpoteeklaenu hind on küll kordades madalam, ent selle kättesaamiseks läheb aega ilmselt nädal-paar, mis võib olla mõnel juhul liiga pikk aeg. Näiteks kui remonti vajab auto, mis on su peamine töövahend. Tervikuna on laenu abil kulude katmine keeruline juhul, kui on vaja suuremat summat või kui ei ole täpselt teada, kui suurt summat vaja laenata oleks (mõlemad küsimused on asjakohased just töökoha kaotuse korral).
Kui sul on juhtumisi olemas ka muud, heal juhul isegi likviidsed investeeringud, on võimalus osa neist kulude katmiseks realiseerida. Selle variandi peamiseks riskikohaks on see, et müüd oma investeeringud ajal, mil turud on põhjas ehk siis realiseerid varasid nende virtuaalses madalpunktis. Kuna keegi meist ei tea, millises aktsiaturgude faasis me parajasti oleme, võib sellise „sundrealiseerimise“ ebamõistlikkus selguda ka alles tagantjärgi. Seega mõistlikum oleks pikaajalise portfelli kallale minekut üldse vältida, kui see on võimalik. Meelerahufondi olemasolu just sellise võimaluse annab.
