„Eesmärk ilma plaanita on lihtsalt soov“ Larry Elder
Inimloomus ja poliitikakujundus
Suurem osa inimestest saab aru, et säästmine on oluline ning neil on soov säästa. Väga väike osa inimestest suudab jõuda mõttest kaugemale ehk asub ka tegelikult raha kõrvale panema. Suurem osa nendest, kes säästavad, teevad seda aeg-ajalt ning mittesüstemaatiliselt. Seega vaid väike osa nendest, kes säästavad, suudavad hoida säästmises mingit regulaarsust. Need baasfaktid, mis iseloomustavad hästi keskmise inimese käitumist – eriti just vähene süstemaatiline säästmine – on olnud aluseks ka paljude riikide sotsiaalpoliitilistele valikutele. Kohustusliku osalusega pensionisüsteemid, erinevad tööandjapensionid ning mistahes muud maksusoodustustega või makse edasilükkavad investeerimislahendused on loodud lahendama üht ja sama probleemi. Nende eesmärk on motiveerida inimesi säästma regulaarselt ja pikaajalist, pakkudes selleks konkreetseid finantsstiimuleid.
Mis on plaan?
Selleks, et mõtetel oleks lootust teoks saada, on vaja plaani. Plaan on kirjeldus sellest, kuidas eesmärgini jõuda. Plaan on loetelu tegevustest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik ära teha. Tegevused saab omakorda jaotada olulisteks ja vähemolulisteks. Plaani koostamisel on kasulik kanda iga tegevus ajateljele: millal tuleks vastava tegevusega alustada ning millal tuleks sellega ühele poole saada. Samuti on hea mõte märkida plaanil ära ka üksteisest sõltuvad tegevused – näiteks kui ühe tegevuse lõpetamine on vältimatuks eelduseks mõne järgneva tegevusega alustamisele.
Mis on eesmärk? Kui palju on aega? Milliseid muid ressursse plaani elluviimine vajab? Millest tuleks alustada? Kas mu teadmised on piisavad? Kellega tasub rääkida? Milliste isikuomaduste kallal pean vaeva nägema? Kuidas neid isikuomadusi arendada? Kuidas mõõta plaani täitmist? Millised vahe-eesmärgid on olulised? Kas peaks tähistama väikeste vahevõitude saavutamist? Millistes olukordades tuleks kaaluda plaani muutmist? Mida teha siis, kui plaani täitmine ei edene? Mis siis, kui eesmärk õnnestub etteantud aja jooksul täita vaid osaliselt?
Loomulikult ei peaks algaja plaanikoostaja vastama ära kõiki neid küsimusi. Enamasti ei ole alguses kõiki vastuseid isegi kuskilt võtta. Ometi võiksid need küsimused anda kätte põhiteemad, mille peale plaani koostamisel tuleks mõelda. Seda isegi siis, kui algselt koosneb plaan vaid eesmärgist, ajamääratlusest ning peamiste tegevuste kirjeldamisest, mida plaani elluviimine vältimatult vajab.
Plaan peaks arvesse võtma sinu hetke finantsseisu
Kui võtta ette plaani koostamine, mille eesmärk on finantsseisu parandada, siis on esmalt oluline aru saada oma finantside hetkeseisust. Järgnevalt võtame vaatluse alla mõned enamlevinud finantsseisud ning anname üldised soovitused, mis võiksid olla ennast sellises olukorras leidva inimese finantseesmärgid, millele tuleks keskenduda ning milliseid valikuid teha.
Võlgades
Kui sa oled võlgades, on sul plaanis koostamisel esmalt vaja aru saada, kui suured on su võlad ning mis on nende seis. Selles etapis on mõistlik panna kokku nimekiri kõikidest teadaolevatest võlgadest ning samuti nende hetkeseisust. Kindlaks on vaja teha iga võla jääk, kas tagasimaksed on toimunud tähtaegselt või ollakse nendega omakorda makseviivituses. Kui maksetega ollakse viivituses, tuleb välja uurida, kas võla aluseks olev leping (näiteks laenuleping) on veel kehtiv või on see laenuandja poolt juba üles öeldud ja ehk ka inkassofirmale loovutatud.
Piisavalt suurte võlgade korral või ka juhul, kui ülevaadet kõikidest võlgadest enam ei ole, tasub pöörduda võlanõustaja poole. Võlanõustajate kontaktid ning ülevaate nende teenuse sisust leiab Eesti Võlanõustajate Liidu kodulehelt. Võlanõustaja kaasamine on kasulik mitmel põhjusel. Esiteks on enamasti tegemist oma ala eksperdiga, kes tunneb valdkonna seaduseid ning oskab aidata realistliku plaani koostamisel. Teiseks on võlanõustaja erapooletu kolmas isik, kellel ei ole nõustamisel muid huvisid kui konkreetse võlgniku finantsseisu parandamine ning kes saab sellest tulenevalt anda sõltumatut nõu. Kolmandaks on võlanõustamise teenus osa sotsiaalhoolekandesüsteemist, mis tähendab seda, et kohaliku omavalitsuse kaudu pöördudes on võimalik seda teenust ka tasuta saada.
Võlgades olles on finantsplaani keskseks küsimuseks see, et kas võlgade tagasimaksmine on reaalne näiteks viie aasta perspektiivis. Miks just viie aasta jooksul? Sest võlgade tagasimaksmise alternatiiviks on eraisiku pankroti väljakuulutamine, kui selle eeldused on täidetud. Kui eraisiku pankrot on välja kuulutatud ning sellega seoses algatatud ka kohustustest vabastamise menetlus, on ühel hetkel võimalik taotleda kohtult selle lõpetamist. Kohus otsustab võlgadest vabastamise menetluse lõpetamise mitte varem kui kolme ning mitte hiljem kui seitsme aasta jooksul, ent viis aastat on üldreegel, mille möödumisel saab võlgnik sellist otsust kohtult taotleda. Rohkem infot füüsilise isiku pankrotist saad lugeda sellest RAND Õigusbüroo poolt avaldatud artiklist „Füüsilise isiku pankrotimenetlus ning kohustustest vabastamine“.
Nullis
Kui sa oled omadega nullis, tasub mõõdukat rõõmu tunda kas või selle üle, et sind ei ähvarda võlaküttide kirjad, kõned ja muu mõjutustegevus või et su eluaset ei ähvarda haamri all minek. See tähendab, et suudad oma sissetulekutest katta kõik oma esmased vajadused ning sõltuvalt olukorrast ehk ka endale mingeid naudinguid pakkuda. Suurem osa meist alustab oma teekonda rahalise heaoluni just sellest seisust.
Sellises finantsolukorras on plaani peamiseks eesmärgiks arusaamine, miks sul sääste ei ole ja kuidas neid tekitada. Sellest, kuidas sääste tekitada, kirjutasin põhjalikumalt ühes eelmises blogipostituses. Lühidalt kokku võetuna on säästa võimalik kas tulusid suurendades või kulusid vähendades, ning nende kahe lähenemise puhul tasub plaani kirja panna nii lühiajalised kui ka pikaajalised eesmärgid.
Olemas säästud, puuduvad investeeringud
Kui oled oma rahaga ümberkäimisel konservatiivsem või ehk keskmisest suurema sissetulekuga, võid leida ennast olukorrast, kus kontole jääb iga kuu lõpus isegi midagi järgi. Ning aegamisi on selle summa jääk ka kasvanud. Statistiliselt kuulud seeläbi suurimasse elanikkonna gruppi: Eesti Panga andmetel oli 2020. aasta lõpu seisuga sääste 78%-l leibkondadest. Kui arvata sealt maha leibkonnad, kellel olid säästud II sambas, III sambas ning muudes väärtpaberiinvesteeringutes (millised osakaalud sellest analüüsist täpselt ei selgu), siis jääb järgi ehk 40-50% leibkondadest. Selliste perede säästud on valdavalt kas pangakontol nõudmiseni või tähtajalise hoiusena, või lausa sularahana kodus või rahakotis.
Isiklikule kogemusele tuginedes võib välja tuua kolm peamist põhjust, miks sääste omavad inimesed ei ole asunud investeerima:
1. Pole teadvustatud investeerimise vajalikkust või kasulikkust
2. Investeerimismaailm tundub keeruline (kust ma alustan?)
3. Hirm raha kaotamise ees
Sõltumata sellest, milline konkreetne põhjus kedagi tagasi on hoidnud, on viis nendest takistustest ülesaamiseks sama – enese harimine. Seega plaani koostamine sellises finantsseisus peaks keskenduma enda süstemaatilisele harimisele. Kas või 15 minutit iga päev. Ning kuigi investeerimisteemadel on kirjutatud palju raamatuid, nüüdseks ka eesti autorite poolt, võib alustada ka lihtsalt guugeldamisest. Näiteks pannes otsingumootorisse küsimuse „miks on investeerimine kasulik“ (why is investing useful). Kui ühel hetkel hakkab juba tekkima arusaamine investeerimise baasterminites ning toimimisreeglites, on lihtsam hakata paberile panema ka konkreetseid samme raha investeerimiseks ning seejärel neid samme ellu viima.
Mõningad investeeringuid II või III sambas
Kui oled jõudnud tutvust teha juba II või III sambaga, on tõenäoline, et oled investeerimise kasulikkust endale teadvustanud. Kuid võib-olla oled sinna sattunud sinna ka juhuslikult, sest mõni hea sõber on soovitanud. Põhjus, kuidas sa oled sellesse punkti või finantsseisu jõudnud, ei olegi sedavõrd oluline. Nüüd on oluline mõelda selle peale, et kas II ja III sambasse tehtavad investeeringud oleksid läbimõeldud ja sinu pikaajalisi huve maksimeerivad.
II samba kasutamisel on valikus II samba pensionifondid või pensioni investeerimiskonto. Kuivõrd pensioni investeerimiskontot kasutab investeerimiseks alla 10% kõikidest II sambas olijatest, siis ei hakkame me selles postituses nende erinevusi ja kummagi plusse-miinuseid lahti kirjutama ning keskendume üksnes fondidele. III samba kasutamisel investeerimisel on valikus III samba pensionifondid või investeerimisriskiga elukindlustustooted. Kuivõrd ka III sambas on fondid oluliselt kindlustustoodetest populaarsemad, keskendume ka siin vaid fondidesse investeerinutele.
Nii II kui III samba puhul on esmalt vajalik aru saada, kas kogud endale sobivas fondis. Üldreegel ütleb, et kui oled noor – 20ndates, 30ndates või 40ndates – oleks sul loogiline suunata oma II samba säästud riskantsematesse fondidesse. Riskantsemateks fondideks on need, mis investeerivad ainult või peaaegu ainult üksikaktsiatesse või aktsiafondidesse. Kui selles vanuses avastad ennast tasakaalus fondist, kus aktsiaid ja võlakirju on pooleks, või lausa konservatiivsest fondist, kus võlakirjad moodustavad enamuse, tasub mõelda, miks see nii on. Kui see on teadlik valik, näiteks sinu vähese riskitaluvuse tõttu, on kõige targem jääda sinna edasi, sest ka rahulik uni on väärtus omaette. Kui sa aga ei suuda meenutada, miks kunagi sellised fondid sai valitud, peaksid tõsiselt kaaluma nende vahetamist riskantsemate fondide vastu. Riski tasub hakata järk-järgult vähendama alles siis, kui oled jõudnud 50ndatesse ning pensionile jäämiseni on jäänud alla kahekümne aasta.
III samba puhul tasub lisaks uurida seda, kui süstemaatiliselt teed sinna sissemakseid ning kas oled kasutanud ära kogu riigi poolt pakutava maksusoodustuse. Kui teed sissemakseid ebaregulaarselt, suureneb ka oht, et sa ei kasutada ära kogu tulumaksutagastust, mida riik sulle III sambasse sissemakseid tehes pakub, sest jõuad ehk ära tarbida osa rahast, mille võiksid sinna suunata.
II ja III sammas täis ning võib-olla ka midagi muud
Alles siis, kui oled lisaks II sambasse investeerimisele kasutanud maksimaalselt ära ka III sambasse investeerimise maksusoodustuse, tasub vaadata muid varaklasse. Üksikaktsiad ja –võlakirjad, investeerimis- ja indeksfondid, väärismetallid, kinnisvara, krüptoraha ning ühisrahastus on ehk enamlevinud varaklassid oma raha kasvatamiseks. Sa oled jõudnud finantsseisu, kui sinu kui investori ees avaneb keeruline, aga rikkalik investeerimisvõimaluste ookean.
Sellises finantsseisus tasub esmalt mõelda sellele, kui palju aega oled valmis panustama oma investeeringute väljavalimisele ja haldamisele. Mida vähem on sul võimalust või soovi aega panustada, seda vähem peaks sinu portfelli kuuluma erinevaid varaklasse. Varaklasside valikul võiks läheneda kahest suunast:
1. Mis varaklassid mulle meeldivad ja millistest ma aru saan?
2. Mis varaklassid on minu portfellis juba praegu ning mida ma soovin juurde ja miks?
Esimese kriteeriumi alusel võiks mõelda näiteks nii: ma ei saa aru krüptoraha toimimisest ning kuld mind ei huvita (need jätan välja), aga mulle meeldib füüsiline kinnisvara ja ma saan aru, kuidas see tekitab väärtust (selle jätan sisse). Teise kriteeriumi alusel võiks mõelda nii: kasutan II ja III sambasse investeerimiseks pensionifonde ning need rahuldavad mu vajadused. Viimase sammuna tuleks need kaks kriteeriumi kokku panna: pensionifondidesse investeerimine võtab mult vähe aega ja tundub rahuldavat mu vajadusi, aga mind huvitab ka kinnisvarasse investeerimine.
Otsus, kas tasub alustada investeerimist näiteks füüsilisse kinnisvarasse, võiks baseeruda järgneval:
1. Miks ma üldse soovin kinnisvarasse investeerida (kõrgem oodatav tootlus, parem hajutamine, füüsilise vara omamise soov jne)?
2. Kas mul on piisavalt kapitali (füüsilise kinnisvara ostmine nõuab palju vaba kapitali võrreldes teiste varaklassidega)?
3. Kas mul on võimalik oma igapäevast ajakasutust muuta nii, et saan kinnisvarainvesteeringute valikule ja haldamisele piisavalt aega pühendada?
Varaklasside osas otsuse tegemisel oleks esiteks mõistlik panna kirja, mis varaklassid jäävad, mis osakaaludega ning mis põhjustel just sellised valikud said tehtud. Kuna investori teekond võib kujuneda pikaks, on kasulik ja huvitav jälgida ka ennast kõrvalt – millised olid mu veendumused siis ning millised on need nüüd. Ajaloo talletamise käigus tasuks kirja panna ka need allikad (veebilehed, podcastid, raamatud, investeerimisautoriteedid), millele toetudes tolles ajahetkes just selliseid otsused tehti.
Täitmata plaanide varjatud eelised
Kas olete kuulnud lugu mehest, kes alustas säästmist ja investeerimist kolmkümmend aastat tagasi eesmärgiga koguda pensioniks miljon dollarit? Ent suutis selle aja jooksul kokku saada vaid poole sellest ning kahetses sügavalt otsust see teekond omal ajal ette võtta? Mina ei ole seda lugu kuulnud, sest seda lugu ei ole tõenäoliselt olemas.
Meid motiveeritakse koolis, spordis ja töökohal seadma kõrgeid, vahel isegi utopistlikke eesmärke. Väga paljud meist ei saavuta neid eesmärke kunagi. Kas see teeb meid kurvaks? Pigem mitte. Ambitsioonikate eesmärkide seadmisel on vähemalt kaks positiivset tagajärge. Esiteks on nauditav protsess, liikumine meid motiveeriva eesmärgi suunas ja vahevõitude saavutamine. Teiseks pakub rahuldust ka mistahes tulemus, mille saavutame, isegi kui ülim eesmärk jääb saavutamata. Pakun puusalt, et kõige kurvemate inimeste hulgas on vähe neid, kes teenisid olümpiamängudelt „vaid“ hõbeda. Miks siis seada eesmärke, kui nende saavutamine ei ole kindel? Sest isegi siis, kui sa ei jõua kohale, oled garanteeritult ees neist, kes kunagi ei alusta.
