0

Säästmismeetodid

Säästmismeetod.
Allikas: pixabay.com

„Ma üritan käituda rahaga targalt. Hoian siit-sealt dollari kokku. Lõikan ajalehest sooduskupongid välja. Ostan kümme kuldketti kahekümne asemel. Kaheksa suvila asemel piirdun neljaga.“  LL Cool J

Kui tahe raha kõrvale panna on olemas, tuleb välja valida viis, kuidas seda teha. Laias laastus saame rääkida kahest meetodist.

Maksa endale esimesena

Enamlevinud meetod raha säästmiseks on „maksa endale esimesena“. See on saanud oma nimetuse selle järgi, kuidas inimesed tavaliselt ei käitu. Palgapäevale järgneva nädala jooksul maksame tavaliselt ära kõik laenud- ja liisingumaksed. Seejärel maksame ära korteri üüri ja kommunaalkulud. Siis internetiarve. Hea võimalus on osta mõned asjad, milleks eelmisel kuul piisavalt raha ei olnud. Sel viisil talitades jõuame kuu keskpaigaks punkti, kus söögiraha on veel alles, ent muuks enam vahendeid ei ole. Kuu lõpus on konto tühi ning ambitsioon säästma asuda jäi ka sel korral vaid ambitsiooniks. Sissetuleku maksime „teistele“ – korteriühistule, telekomifirmale, pangale – ning endale maksmiseks enam midagi üle ei jäänud.

Pane peitu!

Kui tahame maksta endale esimesena, peaksime iga kuu alguses kohe pärast palga saamist kandma kindla summa teisele kontole. Nimetagem seda teist kontot näiteks säästukontoks. See on konto, mille küljes ei ole ühtegi deebet- ega krediitkaarti. Samuti ei lähe sealt maha laenumaksed ega muud püsikulud. Sisuliselt tõstame osa oma sissetulekust kuskile „ära“ – kohta, kust seda raha on kas või natuke vähemmugavam tarbima asuda. Antud meetod võib tunduda veidi raha ühest taskust teise tõstmisena, ent selle eesmärk ongi jaotada sissetulek lühiajaliste ja pikaajaliste eesmärkide täitmiseks. Pikaajalisteks eesmärkideks võib olla nii reisiraha korjamine kui ka mõne aja pärast investeerimisega alustamine. Kui oleme endale ära maksnud, peame ülejäänud kuu vältel suutma kõik oma vajadused ära rahuldada sellega, mis alles jäi.

Endale esimesena maksmine on hea meetod oma robustsuse tõttu. Seetõttu sobib see eelkõige neile, kelle jaoks finantsdistsipliini hoidmine on raske ning kes vajavad mingit „trikki“ iseenda üle kavaldamiseks.

Meetodil on ka mõned puudused

Esmalt võib olla raske otsustada, kui suur see iga kuu alguses kõrvale pandav summa peaks olema. Probleem on selles, et kuude lõikes ei ole meie kulutused peaaegu kunagi täpselt sama suured. Kui sa oled alles säästmisega alustanud, pole sul ilmselt veel ka meelerahufondi, kust suuremate kulutuste korral „laenu võtta“. Olen enda nahalgi kogenud, et autoremont või tasuline arstivisiit võib mõne kuu eelarve kiiresti uppi lüüa. Milline peaks olema säästetav summa, kui kaheksal kuul suudad säästa 100 eurot, kahel kuul 200 eurot, ent kahel kuul ei suuda üldse säästa? Kui võtad aluseks selle 100-eurose säästu, siis mida teha nendel kuudel, mil seda summat säästa ei suuda? Ning mida teha nende kahe kuu puhul, kui pärast endale maksmist jääb ikka 100 eurot üle? Kas tarbid ära, sest kuu säästmiseesmärk on juba täidetud? Need küsimused pole ületamatud, ent veidi on siiski vaja nuputada.

Teiseks vajakajäämiseks selle meetodi puhul on see, et kui kord on selline igakuiselt endale makstav summa paika pandud, kipub ta pikaks ajaks selliseks jäämagi. Samas moodustab see summa algselt kindla protsendi sinu sissetulekust. Kui su sissetulekud kasvavad, oleks loogiline see summa üle vaadata, et protsentuaalne säästmismäär ei väheneks. Aga kas sul on alati meeles seda teha?

Tee ainult põhjendatud kulutusi

Teiseks meetodiks, mis on keerukam ning seetõttu ka vähempopulaarsem, on nn „põhjendatud kulutuste“ meetod.

Tahe või vajadus

Selle meetodi järgi tuleks tarbida üksnes seda, mille järgi on objektiivne vajadus. Esimeseks sammuks selle meetodi rakendamisel on hakata kaupade ja teenuste ostmisel endalt küsima, et kas see on miski, mida ma tahan, või miski, mida ma vajan. Enamus meist on suurepärased müüma endale maha mõtet, miks midagi on vaja nüüd, kohe ja kiiresti. Hind ei ole siin takistuseks, kaubaks võivad sel moel minna nii riided, autod kui kinnisvara.

Just hiljuti kaalusin oma auto väljavahetamist. Mark oleks jäänud samaks, lihtsalt senise luukpära asemele oleks tulnud suurem ja mugavam sedaan. Autosse istudes oleks pooleli jäänud podcast jätkanud mängimist automaatselt õigest kohast, ilma et ma oleks pidanud ühelegi nupule vajutama. Istmed oleksid olnud rohkem seadistatavad ning mõistagi nahast. Kaamerad! Mul pole kunagi olnud parkimiskaameratega autot! Ma oleksin saanud lõpuks üle oma hirmust „ämmaboksi“ ees? Liisingu vaates oleks igakuine kulu küll kasvanud, ent vaid kuskil 50% võrra – absoluutsummades oleks see lisakulu olnud igal juhul talutav! Kas ma ostsin selle sedaani? Ei ostnud. Kuidas ma ennast sellest olukorrast siis patsipidi välja tõmbasin? Esiteks tegin oma auto seest väga korralikult puhtaks. Seejärel käisin temaga kõige kallimas kellade ja viledega tanklapesus. Pesust välja tulles vaatasin oma luukpära täiesti uue pilguga ning olin jälle armunud. Mõnikord, nagu öeldakse, on vaja vaid veidi krohvi.

Võta aeg maha

Teiseks sammuks selle meetodi rakendamisel on aja maha võtmine. See on eriti oluline siis, kui soov endale midagi osta on tekkinud välise mõjuri tulemusel. Näiteks käis su tuttav esimest korda elus Tartu maratonil. See viis sind mõttele, et suusatamine on ju tegelikult tore (kuigi sa ei ole pärast keskkooli suusatanud) ning võib-olla tasuks ka ise see katsumus ette võtta. Aga sul pole suuski. Ega ka muud varustust. Esimese emotsiooni pealt otsustades tormad sa spordipoodi ning matad suuskadesse, saabastesse, keppidesse, määretesse, rõivastesse ning kes teab millesse veel vähemalt neljakohalise summa. Kui peaks juhtuma, et su ind suusatamise vastu raugeb kolme korra järel, oled kogu investeeringu sisuliselt maha visanud. Kuidas selles olukorras aeg maha võtta? Võiksid teha endaga kokkuleppe, et ostad omale täisvarustuse siis, kui oled viis korda suusatamas ära käinud ja huvi on piisavalt suur ka pärast seda. Suusad-saapad-kepid saad rentida suusakeskusest, esimesed viis korda võid metsas uhada ka ilma spetsiaalsete suusariieteta.

Mõnel juhul ei pruugi väline mõjur olla üldse mõne sõbra ekstaatiline kirjeldus oma hiljutisest kogemusest, vaid midagi palju triviaalsemat. Ma mäletan hästi, kui ostsin omale suvilasse tõstepingi. Kas ma olin siis vormist väljas? Ei. Kas mul oli suvilas lihtsalt väga igav? Ei, ka selles polnud asi. Aga äkki mulle lihtsalt meeldis siis tohutult lihaseid pumbata? Oi ei, kaugeltki mitte. Põhjus, miks ma selle trenažööri tol korral ostsin, oli selle väga madal hind. See tundus lihtsalt liiga hea, et seda võimalust käest lasta. Kui kaup käes, tegin sellel trenni tõesti vast kolmel korral, osalt seetõttu, et selle kerge konstruktsioon tundus liiga ebastabiilne. Võib öelda, et ma sain täpselt selle, mille eest maksin. Oleks mul olnud teadmisi ja oskusi panna mõte sellest ostust ootele kas või nädalaks, oleks see raha mulle tol korral alles jäänud. Nädal või paar on piisavalt pikk aeg, et esimene emotsioon jõuaks jahtuda. Ostuotsus, kui see peaks siiski sündima, oleks siis vähemalt läbimõeldum.

Tee turuanalüüs

On mingeid olukordi, kus eelnevast kahest sammust ei ole kasu. Näiteks kui su peamised hooajalised jalanõud hakkavad vett läbi laskma. Sellisel juhul on vajadus uute jalavarjude järgi selgelt olemas ning aja maha võtmine lisaväärtust ei anna. Kolmandaks sammuks, mis aitab meil teha põhjendatud kulutusi, on piirhinna seadmine. Sisuliselt peame välja mõtlema numbri, kust lõpeb odav ja algab kallis. Minul oli selleks piirhinnaks aastaid 50 eurot, nüüd on see pigem liikunud kuskile 60-70 euro juurde. Iga ostu puhul, mis sellist piirhinda ületab, peaksime tegema turuanalüüsi. Teisisõnu tähendab see vähemalt kahe-kolme sama eesmärki täitva asja omavahel võrdlemist. Võrdluse eesmärk on leida parima hinna ja kvaliteedi suhtega toode. Aeg, mida tasub sellise tegevus peale kulutada, sõltub osaliselt sellest, kui kiireloomuline on vajadus midagi asendada. Eelnevalt toodud näites jalatsite kohta on aega vast päev-paar, samas kui näiteks uue televiisori ostmiseks võib endale aega võtta ka mitu kuud.

Tee otsus enne vajaduse tekkimist

Neljanda sammuna, mis aitab kulutusi kontrolli all hoida, on panna paika põhimõtted teatud tarbeesemete väljavahetamiseks. Ma mäletan, et lugesin kunagi ühe korteriühistu põhikirja ning seal oli kirjas, et ühistu võib maha kanda vara, mis on moraalselt vananenud. Üritasin oma peas aru saada, mida see ometi võiks tähendada. Milline näeb välja labidas, mis on sedavõrd moraalselt vananenud, et sellega ei kõlba isegi enam põllule minna?

Seda sammu on ehk lihtsam mõtestada riiete ostmise kontekstis. Oled sa kunagi mõelnud, millal on mõni riideese lõplikult ära kantud ning mõistlik on see välja vahetada? Näiteks millal on õige aeg osta uus T-särk?

1. Sa oled seda ühe korra seltskonnas kandnud

2. Sa oled seda kandnud kümme korda

3. Sellel ilmnevad esimesed kulumise jäljed

4. Selle värv on mõnevõrra tuhmunud ja kaelus on veidi välja veninud.

5. Sellel on väike auk varjatud kohas ja kaelus on tugevalt välja veninud

6. See on täiesti räbaldunud ja sa ei soovi saada lihasteta Hulki kuvandit

Oh püha subjektiivsust!

Põhjendatud kulutuste meetodi miinuseks on selle mittekonkreetsus. Kõik neli sammu, mida eelnevalt kirjeldasime, on rohkemal või vähemal määral subjektiivsed. Tahe ja vajadus saavad vajadusel üheks – sooviks. Aeg võetakse maha täpselt nii kauaks, et ind midagi ära osta lõpuni ei lahtuks. Turuanalüüsi tehes jäävad sõelale üksnes väga head tooted ning mitte ühtegi sellist, mis samuti miinimumvajaduse rahuldaks. Tuleb meelde lugu ühest riigihankest, kus ühele haiglajuhile soetataval ametiautol pidid kindlasti olema elektriliselt kokku klapitav kärukonks ning tumendatud LED-tagatuled. Sest noh, kui on vaja, siis on vaja.

Kokkuvõtteks

Kui sa ei tea, kummast meetodist alustada, alusta esmalt endale maksmisest. See on lihtne ja loogiline ning aitab sul alguses palli veerema saada. Pikemas perspektiivis tasub põhjendatud kulutuste meetod siiski rohkem ära. Sellele üleminek eeldab aga enda tarbimiskäitumise põhjalikumat lahtimõtestamist. Me kõik teeme aeg-ajalt emotsioonioste, sest inimene on lõpuni ratsionaalne ainult oma unistustes. Kui õpime paremini tundma iseennast ja paneme enda jaoks kirja mõned põhimõtted, saame oma emotsioonidest palju auru välja lasta. Teadlik tarbimine aitab meil parandada oma rahalist heaolu. Ületarbimise vähendamine annab lisaks säästmisele panuse ka meid ümbritseva keskkonna jätkusuutlikumaks kasutamiseks.

Tark Raha

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga