Käesoleva postituse eesmärk on haarata poekäru ja vaadata, mida pakutakse investeeringute lihaletis. Pakkumine on ootuspäraselt rikkalik ning sülje paneb suunurgast tilkuma nii mõnigi neist. Kuna aga parkimine on tasuline, siis pikalt vesistama jääda ei saa. Seetõttu võtame vaatluse alla viis varaklassi. Neli neist on nö klassikalised – raha, väärtpaberid, kinnisvara ja väärismetallid. Uuematest varaklassidest vaatame peale ühisrahastusele.
Varaklassid
Varaklasse omavahel võrdlema hakates tuleb esmalt kokku leppida, mida me siis täpselt omavahel võrdlema hakkame. Ühe varaklassi seest – kui jääda kinni lihtsalt selle nimesse – võib leida nii sisu kui riskide poolest väga erinevaid investeeringuid. Seetõttu tuleks veidi avada seda, mida üks varaklass endas võib sisaldada ning milline alamliik meie võrdlustulle astub.
Raha saab eksisteerida sularahana su taskus, arvelduskontol (ehk nõudmiseni hoiusel) pangas või samuti pangas avatud tähtajalisel hoiusel. Riskide mõttes loetakse raha ekvivalendiks ka erinevaid rahaturuinstrumente, näiteks kaubeldavaid hoiusetunnistusi või rahaturufonde. Viimaseid võiks aga vaadelda juba eraldi väärtpaberite varaklassi osana, liiatigi on need rohkem professionaalsete varahaldurite pärusmaa. Seega esindab võrdluses raha varaklassi 12 kuu pikkune tähtajaline hoius.
Väärtpaberite varaklassis saab varasid jagada esmalt selle järgi, kas tegemist on kontsentreeritud või hajutatud varaga. Esimeste hulka kuuluvad üksikväärtpaberid nagu aktsiad ja võlakirjad, teise moodustavad fondid, sh indeksfondid. Väärtpaberid erinevad oluliselt ka riski vaatest, alustades kõige madalama riskiga valitsusvõlakirjadest ning lõpetades kõrgeimat riski kandvate tuletisväärtpaberitega. Võrdluse mõttes oleks sobilik aluseks võtta mõnda laiapõhjalisse aktsiaindeksisse – näiteks S&P 500 – investeeriv indeksfond.
Kinnisvarasse saab investeerida nii klassikalises kui ka väärtpaberistatud vormis. Klassikaliseks kinnisvarainvesteeringuks, millele paljud meist on mõelnud ning mille osad on ka teoks teinud, on üürikorteri ostmine. Üksikväärtpaberite vormis saab kinnisvaraga seotud riske võtta näiteks kinnisvara- või ehitusettevõtte aktsiaid ostes. Hajutatud viisil saab samaväärset tururiski võtta näiteks Eestisse, Baltikumi või muu maailma kinnisvarasse investeerivate kinnisvarafondide kaudu. Et kinnisvara klassi võrdluses teistest paremini eristada, oleks loogiline võtta aluseks siiski vana hea üürikorter mõnes suuremas linnas.
Väärismetallide puhul on populaarsemateks kuld, hõbe, plaatina ja pallaadium. Kuld on nendest selgelt kõige populaarsem ning ilmselt ka kõige olulisema tähtsusega väärismetall läbi majandusajaloo. Ent ka kulla puhul on mitmeid valikuid sellesse investeerimise viisi osas. Esmalt loomulikult füüsiline kuld müntide, plaatide või kangide vormis. Kulda saab investeerida aga ka läbi erinevate börsil kauplevate instrumentide, mis kas omavad ise füüsilist kulda, omavad õigusi füüsilise kulla omandamiseks või mille hind on pandud sõltuma kulla hinnast. Täiendavalt saab osta veel ka erinevate kulla väärtusahelas osalevate ettevõtete aktsiaid kaevandustest kuni juveliirideni. Piirdugem aga seekord vaid füüsilise kullaga.
Viimaseks varaklassiks on ühisrahastus. Laias plaanis võib eristada osaluspõhist ja laenupõhist ühisrahastust. Esimesel juhul omandatakse investeerimisprojektis osalus lootusega see hiljem väärtuse kasvades edasi müüa. Teisel juhul antakse platvormi vahendusel laenu kas konkreetsele ettevõttele või anonüümsetele laenuvõtjatele, kelle maksevõime vastab laenuandja riskiisule. Kaasame võrdlusesse laenupõhise ühisrahastuse, kuna see osaluspõhisest mõneti populaarsem ning ka veidi pikema kohaliku ajalooga.
Võrdluskriteeriumid
Järgmiseks tuleb paika panna kriteeriumid, mille alusel varaklasse võrdlema asuda. Neid võiks olla seitse.
Esimeseks kriteeriumiks on sisenemisbarjäär, mille all peame silmas seda, kui suur on minimaalne investeering vara omandamiseks. Teiseks kriteeriumiks on usaldusväärse teabe kättesaadavus. Selle kriteeriumi puhul tuleb meil aru saada, mis vara endast täpselt kujutab, mis on selle riskid ning sellega kaasnevad kulud ja kohustused. Nende aspektide hindamiseks peaks teave aga olema ka usaldusväärne – tõene, täpne ja täielik. Kolmandaks kriteeriumiks on sisenemiseks vajalik eeltöö maht ehk teisisõnu see, kui palju aega tuleb kulutada sellele, et teha konkreetsesse varaklassi läbimõeldud investeering. Neljas kriteerium haakub kolmandaga – kui palju aega kulub investeeringu haldamisele pärast selle tegemist.
Viiendaks kriteeriumiks on likviidsus – kui kiiresti on vara võimalik müüa turuhinnaga, juhul kui selline vajadus peaks tekkima. Kuuendaks kriteeriumiks on tsükliülene reaaltootlus. Siin on eesmärgiks aru saada, milline on olnud varaklassi tootluse pikema aja vältel (vähemalt 10-20 aastat). Eesmärk on teada saada, kas tootlus on inflatsiooni ületanud (positiivne reaaltootlus) või sellele alla jäänud (negatiivne reaaltootlus). Viimase, seitsmenda kriteeriumina uurime ka seda, kas varasse investeerimist toetavad ka mingid maksusoodustused.
Hea, paha ja inetu
Tähtajaline hoius näitab endast enamike kriteeriumite valguses heast või väga heast küljest. Minimaalse investeeringu vaatest on ta paljude teiste varadega võrreldav – see varieerub pankade lõikes 100 ja 500 euro vahel. Hoopis hullem on lugu aga tootlusega. Hoiuse pikaajaline keskmine reaaltootlus jääb inflatsioonile alla, mistõttu ta sobib küll lühiajaliseks, ent kindlasti mitte pikaajaliseks investeerimiseks. Varaklass, millesse investeerimine meid aja jooksul vaesemaks teeb, ei aita meil kindlustada meie rahalist heaolu.
Kuld paistab positiivselt silma kahes aspektis, mis mõlemad on üpris olulised. Esmalt saab ka kulla puhul teha investeeringu juba 100-200 euro eest ehk sisuliselt samas summas, mis näiteks hoiuse puhul. Teiseks on kuld alates 1971. aastast pakkunud keskmiselt ligi 8%-st tootlust. Veidi terasemalt peale vaadates tuleb küll märkida, et arvestatav osa kõrgest keskmisest tootlusest „toodi koju“ 1970ndatel, viimase 40 aasta keskmine tootlus jääb juba alla 4%.
Muude võrdluskriteeriumite valguses paistab kuld välja pigem keskpärase investeerimisvarana. Kulla ostmiseks eeltöö tegemine on aeganõudvam, sest pakkujaid on kohalikul turul vähe. Samuti on mõttekoht, kui suur peaks olema mõistlik investeering saavutamaks kuluefektiivsust. Lisaks tuleb mõelda hoiustamisele: kas teha ühekordne investeering seifi näol või kasutada mõnda allesjäänud hoiulaeka teenusepakkujat. Keerulised lood on ka kulla puhul likviidsusega, sest kohaliku domineeriva kullamüüja andmetel on näiteks kuldmüntide ostuhind sõltuvalt mündi suurusest 10-20% madalam kui nende müügihind. Sisuliselt tähendab see seda, et kulda müües tuleb ostjal läbi ostu-müügi hinna erinevuse loovutada mitme aasta teenitud tootlus. Kuld sobib pikaajaliseks investeerimiseks, kuid mitte ainsa varana ning eeldusel, et kodutöö on tehtud.
Ühisrahastus on varaklassina sisenenud hiljuti uude ajajärku, kuna 2022. aasta lõpuks tuli platvormidel hankida omale Finantsinspektsioonilt tegevusluba või lõpetada tegevus. Seetõttu saab seda täna vaadelda juba kui reguleeritud varaklassi ning selles mõttes on paljuski võrreldav näiteks investeeringutega väärtpaberitesse. Minimaalse investeeringu mõttes on sisenemisbarjäär madal, jäädes umbes 100 euro juurde. Samuti on iga investeerimisprojekti kohta avaldatud teave, mida tuleks pidada usaldusväärseks.
Keerulisemaks läheb siis, kui hakata konkreetseid investeerimisprojekte läbi vaatama eesmärgiga teha kindlaks projekti praktiline ja finantsiline teostatavus ning hinnata näiteks ka selle maksejõuetusriski. Platvormide kaudu tehtud investeeringute järelturu likviidsuse kohta info puudub. Kui võtta aluseks näiteks ühe tuntud kohaliku ühisrahastusplatvormi poolt avaldatud teave, siis siit ei selgu, kui tõenäoline on üldse müüa oma investeering enne lõpptähtpäeva ning kui suure hinnaalandusega peaks sellisel juhul leppima. Avaliku teabe puudumist või selle ebaselgust tuleks investori seisukohast pidada riskiks. Keskmist tootlust pakub ühisrahastus sama platvormi näitel selgelt üle inflatsiooni, mis on positiivne. Ühisrahastus näikse seega eeldavat, et investeeringut hoitakse selle lõpuni ning investeerima asudes ehitatakse üles mitmekümnest investeeringust koosnev hajutatud portfell.
Investeering üürikorterisse on tähtajalise hoiuse kõrval ilmselt kõige arusaadavam viis investeerimiseks. Või vähemalt esmapilgul nii tundub. Ostad korteri, üürid välja, elu on hernes. See, mis tundub paljudele hästi arusaadav, ei pruugi lähemal uurimisel päris nii lihtsaks osutada. Paljudes aspektides tundub üürikorter olevat investeerimisvarana keskmiselt hea. Turul on pakkumisi palju, aga selle õige leidmiseks tuleb asi siiski oma silmaga üle vaadata, sest kuulutuses sisalduvat ei peaks pimesi usaldama. Üürniku leidmisel tuleb temaga või korteriga siiski mingil määral tegeleda, isegi kui see sõltub üksjagu nii konkreetsest korterist kui ka üürnikust. Ning kui peaks tekkima soov korter uuesti müüki panna, siis turuhinna saamiseks tuleks siiski arvestada minimaalselt mõne kuu pikkuse müügiperioodiga. Väärtpabereid ja tähtajalist hoiust saab turuhinnas rahaks teha oluliselt kiiremini.
Õiglase hinna leidmiseks mõne huvipakkuva korteri puhul tuleks vaadata üle üksjagu muid kortereid – see tegevus on väga aeganõudev nii „põllul“ kui Excelis veedetava aja tõttu. Samuti on üürikorteri puhul oluliseks takistuseks sisenemisbarjäär, sest summaliselt räägime me kümnete tuhandete eurode suurusest sissemaksust, isegi kui ülejäänud osa on võimalik omandada laenu abil. Positiivse külje pealt pakub kinnisvara enamasti inflatsiooni ületavat tootlust ehk aitab ajas jõukust kasvatada. Hea on ka see, et üüritulu osas kohaldub 16% suurune tulumaksumäär.
Indeksfondi investeerimisel on vast kõige keerulisem teha endale selgeks, mis on fond, mis on indeks ja mis on indeksfond. Indeksfonde saab osta mõnekümne kuni mõnesaja euro eest, mis teeb ka sisenemise väga lihtsaks. Oluline teabe konkreetse fondi kohta on leitav nii erinevatest võrdlusportaalidest (nt www.justetf.com) kui ka paari lehekülje pikkusest fondi põhiteabedokumendist (KID ehk Key Information Document). Pärast ostu indeksfond tähelepanu ei vaja ja turuväärtuses saab selle realiseeruda minutitega. Lisame veel inflatsiooni oluliselt ületav tootluse ja võimalus tulumaksu maksmist investeerimiskonto abil edasi lükata. Pilt sellest, millisesse varaklassi tasuks suurem osa oma rahast suunata, hakkab vaikselt selgeks saama.
Kokkuvõtteks
Omad head ja vead on pea igal varaklassil, mis selles postituses läbi sai puuritud. Investeering väärtpaberitesse ja konkreetselt just aktsiapõhisesse indeksfondi tundub omavat teiste ees siiski teatud eeliseid. Kuigi indeksfondide kaudu investeerimine peaks tänasel päeval aitama meil saavutada kõik oma pikaajalised finantseesmärgid, ei pea indeksfondid olema ainus varaklass portfellis. Ideaalset portfelli varaklasside mõttes ei ole olemas. Seda kas või juba seetõttu, et kõik mis tundub kõige parem praeguse hetkel, baseerub ju vaid mineviku kogemusel. Aga minevik, nagu me teame, ei garanteeri meile kuidagi täpselt samasugust tulevikku. Seega peab oma ideaalse portfelli kokku panema ikkagi igaüks ise.
