„Sulle võivad su asjad väga meeldida. Sa võid isegi mõelda, et osa su identiteedist on nende asjadega seotud, aga sellegipoolest on nad sinust eraldiseisvad. Seevastu su kogemused on tõepoolest osa sinust. Me oleme oma kogemuste kogusumma.“ Dr. Thomas Gilovich, Cornelli ülikooli psühholoogiaprofessor.
Kulutamine on lahe. Juba Joosep Tootsi kutsuti üles sajalisi luhvtitama. Tänapäeval on elatustase jõudnud paljudel meist määrani, mis võimaldab regulaarselt kulutada kõige selle peale, mis pole otseselt eluks vajalik. Suures plaanis ei olegi ju midagi valesti, kui eesmärgiks on üksnes äraelamine siin ja praegu. Kui soovime seada aga pikaajalisi eesmärke, tasub kulutused üle vaadata. Ent kui juba kulutada, siis võiks seda vähemalt teha viisil, mis pakub meile maksimaalset naudingut.
Kust tulevad kulutused?
Sarnaselt paljudele muudele käitumismustritele tulevad ka meie kulutamise-eelistused lapsepõlvest. Kui me kasvasime üles kasinates oludes, võib see täiskasvanuna panna meid üleliigselt kulutama. Sest nüüd pole meil kedagi, kes seda keelaks ning meil on oma sissetuleku kasutamise osas pea täielik vabadus. Samas võib lapsepõlve kasinus mõjuda ka vastassuunaliselt, õpetades meid raha hindama ja hoidma, et oma hilisemas elus mitte kunagi enam sellist kasinust kogeda. Meie rahaga ümberkäimise oskusi mõjutas kindlasti ka meie vanemate suhe rahaga. Lapsed õpivad ju kõige rohkem oma vanemaid jälgides ning neid hiljem teadlikult või alateadlikult jäljendades. Meie vanematel ei olnud kombeks rahast väga rääkida. Selle põhjuseks oli enamasti kas raha puudumine, ühiskondlik norm sellel teemal mitte kõneleda, või mõlemad. Kuid ärme unustame ka põhjuseid, mis on palju suuremad kui üks inimene, tema perekond või kogukond, kus ta elab. Meie käitumist juhivad ka tänapäeval paljuski veel evolutsioonilised motivaatorid. Raha on ressurss, mille abil saame osta kogu eluks vajaliku. Inimkonna kujunemise ajal, enne raha kasutuselevõttu, olid ressurssideks toit, eluase või muu väärtust omav vara, mida sai vahetada teiste kaupade vastu. Ajal, mil keskmine eluiga oli lühike, oli normaalne mõelda terve elu enamasti ühe päeva kontekstis ning seada eesmärke valdavalt päikseloojanguni. Koopasuu ees pikaajalistest eesmärkidest ei räägitud. Toit, mis kätte saadi, tuli ära süüa kohe, et see ei rikneks ega langeks loomade või teiste inimeste saagiks. Kui tulevik ei ole vähimalgi määral ennustatav ning tundub pigem tume, siis tuleb kõiki ressursse tarbida kohe, kui need on enda valdusse saadud. Kuigi inimkond on nendest hämaratest aegadest käinud maha pika tee, on see mõttelaad kandunud üle ka tänasesse päeva. See manifesteerib ennast meie suhtumises rahasse ning selle kulutamise loogikasse.
Hüpe tänapäeva
Kino 8 eurot, teater 24 eurot, restoran 32 eurot, spaa 120 eurot, välisreis 640 eurot. Need on kulutused enamlevinud meelelahutusele. Mida sellest loetelust järeldada võiks? Need kuluartiklid on pooljuhuslikult omavahel matemaatiliselt sobivas seoses. Ühe välisreisi eest saab käia 80 korda kinos. Spaa nimel tuleb ohverdada viis teatrikülastust. Kas nautida kakskümmend korda menüüd ja miljööd heas restoranis või peesitada selle asemel hoopis nädal aega Kanaaridel?
Loomulikult ei ole päriselus vaja valida ilmtingimata kas üks või teine. Suurem osa meist saab endale lubada erinevat meelelahutust ning teebki seda. Küsimus on pigem selles, et kas me kulutame meelt lahutades „õigesti“ – just meie vaatenurgast ja vajadustest lähtuvalt optimaalseimal viisil? Endale positiivsete emotsioonide pakkumine on oluline mistahes eesmärgi poole püüdlemisel, sealhulgas ka teekonnal rahalise heaoluni. Naudingutel on elus tähtis roll ning neid on mõistlik eelarve koostamisel arvesse võtta.
Kihutades päikeseloojangusse
Öeldakse, et eestlane on kinnisvarausku. Aga eesti rahvas on ka autorahvas. Auto on kättesaadavam kui kinnisvara, mistõttu autode hulk kasvanud taasiseseisvumise ajal meeletu kiirusega. Tallinnas sõidab tänasel päeval pea sama palju autosid, kui neid oli Eestis kokku 1991. aastal.
Suurt osa autodest ei osteta kohe välja, vaid need liisitakse. Vaatame korraks ühte tüüpilist liisingulepingut. Ostmise hetkel makstakse sisse 15% auto hinnast. Liisinguvormiks valitakse kapitalirent ehk siis kogu sissemaksust üle jääv ostuhind makstakse liisinguperioodi lõpuks tagasi. Liisinguintress on 2% ja oletame, et see liisinguperioodi jooksul ei muutu. Liisinguperioodiks valitakse enamlevinud aeg, milleks on 60 kuud ehk viis aastat. Lihtsuse huvides jätame kulud liiklus- ja kaskokindlustusele samuti kõrvale.
Igakuine liisingumakse hakkab sõltuma sellest, mis on auto ostuhind. Kui auto ostuhind on 10 000 eurot, on igakuine liisingumakse umbes 150 eurot. Kui auto ostuhind on 20 000 eurot, suureneb liisingumakse 300 euroni kuus. Ning kui osta endale 30 000 eurot makse sõiduvahend, mis ei ole samuti liiga ekstreemne näide, tuleb igas kuus liisingumaksena tasuda 450 eurot. Miks see mõnisada eurot ees või taga nii oluline on? Eriti kui keskmine brutokuupalk ulatus 2022. aasta märtsis juba 1735 euroni (see teeb palgakalkulaatori andmetel 1379 eurot netos).
Hoog maha
Regulaarsete kulutuste puhul, mille hulka kuulub ka autoliising, on oluline hinnata kulutuse mõju pikemas ajavahemikus. 30 000 eurot maksvat autot ostes kulutame aastas selle liisingumaksetele 5400 eurot. Samas 10 000 eurot maksva auto puhul maksame aastas liisinguks vaid 1800 eurot. Loomulikult ei ole nende kahe auto väärtus sama, siis kui liising ühel hetkel läbi saab. Kuid sõiduautode puhul peavad mõned põhimõtted alati paika: uued autod kaotavad väärtust kiiremini kui kasutatud sõidukid ning kallimad masinad kaotavad sama aja jooksul oma väärtust rohkem kui odavamad.
Saan siin tuua ühe isikliku näite. 2014. aastal ostsin omale liisingu abil esimese tuttuue auto. See maksis peaaegu 18 000 eurot. Umbes neli aastat hiljem seda müües sain ta eest umbkaudu 9000 eurot. 2019. aastal liisisin omale kasutatud sõiduauto, mille hind oli 8500 eurot. Ma muidugi ei tea, mis hinna võiksin saada oma praeguse auto eest, kui ta järgmisel aastal müüa peaksin tahtma, aga vast 5000 eurot saaks ikka. Oma eelmise sõidukiga kaotasin ma puhtalt turuväärtuse languse tõttu rohkem kui mu praegune auto maksis. Kusjuures nende kahe auto sõidumugavus minu jaoks ei erine, kuigi nad pole isegi üks ühele võrreldavad. Mu esimene, uuena ostetud auto oli keretüübilt väike keskklass ning praegune, nelja aasta vanusena ostetud masin on pikendatud luukpära. Ma ei saa oma praeguse auto kasutamisest tervikuna väiksemat naudingut võrreldes oma eelmise sõiduvahendiga.
Ülal toodud näites tuleks kalleima ja odavaima auto liisingumaksete vahe 3600 eurot aastas. Nädalane välisreis päikese alla maksab aga kõigest 640 eurot. Valides odavama auto saaks väiksemast liisingust „üle jääva“ summa eest käia aastas 5 korda puhkusereisil (ning sinna otsa veel ka 3 korda spaas). Kui arvestame sinna juurde autode erineva väärtuse liisingu lõppedes, oleks efekt mõnevõrra väiksem, ent suures plaanis järeldus ei muutuks – kallis auto röövib meilt igal aastal mitu välisreisi.
Kokkuvõtteks
„Uue auto lõhn“ ei ole väljamõeldis, see on päriselt olemas. Esimesed päevad uue, eriti just tuttuue auto roolis on kahtlemata meeliülendavad. Kahjuks need tunded mööduvad ning kiiremini, kui oskaksime arvata. Vaimustus uuest sõiduvahendust taandub väidetavalt kuue kuu jooksul. Samas meeleolukat reisi tuletame meelde veel ka aastaid hiljem. Miks see nii on? Asjad, eriti just uued asjad, vananevad meie ajus palju kiiremini kui langeb nende tegelik kasutusväärtus. Samuti saab igast uuest „vidinast“ meie jaoks peagi uus standard ning me tahame liikuda veelgi kõrgema taseme poole. Naudingute jaoks eelarvesse ruumi jätmine on vajalik ja mõistlik. Ent kui juba proovida raha abil oma õnnetunnet suurendada, siis pikas perspektiivis on targem kulutada rohkem elamuste ning vähem asjade peale.
Postituse koostamisel on kasutatud andmeid ja saadud inspiratsiooni Dr. Thomas Gilovichi juhtimisel läbiviidud uurimistööst, mille lühikokkuvõtet saab lugeda sellest Forbesi artiklist.
