Kuidas säästa?

Koosolek Dilberti koomiksis

Osaleja: Oot-oot, mul tuli just idee, mis võib muuta kõike…

Osaleja (jätkab): Mis oleks, kui me vähendaksime kulusid ja kasvataksime tulusid? See võiks meie finantsseisu parandada.

Osaleja (äkitselt): Appi!!! Ma ei näe midagi!!!

Dilbert (ülemusele): Tundub nagu ilmselguse pimestav välgatus.

See lugu illustreerib vast parimal viisil, et säästa on võimalik tõesti kas kulusid kärpides või tulusid kasvatades. Aga sealjuures ei pea keegi isegi pimedaks jääma.

Tulud

Tulude suurendamise esmaseks ja lihtsaimaks viisiks on lisasissetulekute tekitamine. Siin saab mõelda kahes suunas: mida ma oskan ning mida ma olen valmis tegema. Alustame analüüsi sinu oskustest. Näiteks võisid sulle keskkoolis meeldida reaalained ning puhtalt vana rasva pealt suudad ilmselt koduõpetajana aidata tänaseid kooliõpilasi. Või äkki oli sul nooremaid õdesid ja vendi, keda pidid noorena hoidma – nüüd on hea võimalus teha seda raha eest. Kui oled enda jaoks kaardistanud oma oskused, saad edasi mõelda sellele, mis tüüpi tööd sa oled valmis tegema. Kas sulle sobib pigem töö, kus pead palju inimestega suhtlema või eelistad nii-öelda omaette nokitsemist? Kui sulle istuvad võõrkeeled, võib heaks võimaluseks olla tõlketöö. Ent omaette nokitseda saab ka kõikvõimalikke koristus- ja hooldustöid tehes.

Teise, ja miks mitte ka kolmanda või neljanda lisatöö hankimine omab ka riske maandavat efekti. Kui sul on mitu sissetulekut, ei mõjuta ühe ära langemine sellisel määral sinu elustandardit kui näiteks ainsa töökoha kaotus. Lisaks investeeringutele tasub seega hajutada ka sissetulekuid.

Teine võimalus tulude kasvatamiseks on oma väärtuse maksimeerimine. Seda on kõige lihtsam kirjeldada oma põhitöö kontekstis. Kui sa töötad näiteks spetsialistina, on siin kaks peamist suunda: oma väärtuse tõstmine spetsialistina või ametiredelil tõusmine. Töö spetsialisti ja juhina eeldab veidi teistsuguseid oskusi. Seega oleks hea esmalt enda jaoks läbi mõelda, kumb suund tundub näiteks järgmise kolme kuni viie aasta perspektiivis realistlikum ning fokusseerida energia oma arendamisele just selles liinis. Hiljem võid enda arenguperspektiive ümber hinnata, ent korraga nii tippspetsialisti kui juhi oskuste arendamine on keerulisem.

Oma väärtuse maksimeerimise juures on oluline hinnata, kas sinu praegune tööandja peab enesearengut nendes suundades üldse oluliseks. Kas on olemas programmid tippspetsialistide ja järgmise põlvkonna juhtide kasvatamiseks? Kas sinu üksuses või organisatsioonis laiemalt kasvavad talendid organisatsiooni seest või värvatakse neid pigem väljast? Kas sul on oma ülemusega avatud suhtlus oma karjääri- ja arenguvõimaluste osas? Vastused nendele küsimustele aitavad paremini aru saada, kas sul on näiteks viie aasta perspektiivis mõistlik ennast praeguse tööandjaga siduda.

Kolmandaks võimaluseks on eriala vahetamine. Seda varianti tasub tõsisemalt kaaluda juhul, kui oled sattunud tööle keskmisest madalama sissetulekuga majandussektorisse. Näiteks teenindussektor. Olen ise töötanud kaubanduses kõik suved alates põhikoolist kuni keskkooli lõpuni. Mul on sealt küll palju toredaid mälestusi inimestest ja tööeetika kasvatamisest, ent mitte kopsakast töötasust. See on mõnes mõttes paratamatu, sest madalad nõuded haridusele, suhteliselt kiire väljaõppeperiood ning sektori madalad kasumimarginaalid ei saa anda valemi vastuseks piirkonna keskmist ületavat palka.

Oma väärtuse maksimeerimise meetodist ei ole siin eriti kasu. Lisatöö on võimalus, ent sageli töötatakse madalapalgalistes valdkondades juba niigi üle normtundide. Seetõttu on ka lisatööks vajalikku aega leida selle võrra keerulisem. Sisuliselt ainus pääsetee on siin majandussektori vahetamine. Peaaegu alati eeldab see aga kõrgkooli läbimist või lisaeriala õppimist. Eelnevalt mainitud ajanappuse tõttu võib see olla keeruline. Samas saab õpinguid kõrgkoolis venitada pikema aja peale, oluline on lihtsalt leida endas jõudu see samm ette võtta.

Kulud

Levinud käibetõde on, et kulusid saab vähendada 10% võrra nii, et seda isegi ei tajuta kärpimisena. Kulude kokkuhoiu alguspunkt on aga kahjuks teadmine, et paljudele meist on sõna „kärpima“ juba olemuslikult vastumeelne. Sellepärast on juba esimest viit või kümmet protsentigi leida raske – kas või psühholoogiliselt. Loomulikult on siin erandiks teatud madala sissetulekuga ühiskonnagrupid, kus säästmise asemel tuleks fookus seada esmalt äraelamisele palgast, mitte (kiir)laenudest. Suurem osa täisealisest elanikkonnast peaks seevastu vähemalt sissetuleku pinnalt suutma säästa, kuid ei tee seda.

2017. aastal oli eestlasel vara mediaankeskmisena 2800 eurot (kogu raha ja väärtpaberid, välja arvatud II sammas). 2017. aasta IV kvartalis oli mediaanpalk 991 eurot, mis tähendas 800 eurost netosissetulekut. Mediaankeskmisel eestlasel oli seega kõiki varasid vaid kolme ja poole netopalga jagu. Kui sellisesse gruppi kuuluvad inimesed väidavad, et „minul ei ole võimalik küll kuskilt kokku hoida“, on kõige lihtsamaks oponeerivaks näiteks praegused vanaduspensionärid. Kas keegi on proovinud ära elada keskmise pensioniga? Pensionäride kulude struktuur on tööealise inimese omast erinev, sest reeglina pole neil enam vaja tagasi maksta laene ja liisinguid. Kuid ka selliste lisakuludeta jääb neile näiteks talveperioodil peale kommunaalkulude tasumist alles vaid mõnisada eurot söögiks ja kõigeks muuks. „Minu elu pensionärina“ – kas TV3 uus tõsieludokumentaal või kohustuslik rahatarkuse õppevideo igasse keskkooli?

Kulude vähendamine on lihtsam kui tulude suurendamine. Kui sa oled teadvustanud, et säästmine on kasulik ning tahad kohe astuda ka esimesed praktilised sammud, siis alusta oma kulude ülevaatusest. Kulude vähendamise eelis tulude suurendamise ees on ka see, et selle tulemused avalduvad palju kiiremini. Tehes täna esimesed otsused kärpekohtade osas näed tulemusi enamasti juba vähem kui kuu möödudes. Ilmselt on see hetk päris eriline, kui kontol kuu lõpus olevatest „barankadest“ on saanud kahe- või isegi kolmekohalised numbrid.

Kulude vähendamisel on praktikas siiski piirid. 10, 20 või isegi 30% on võimalik säästa ka siis, kui pole kunagi säästmisega kokku puutunud. Sellel, miks on keeruline tekitada läbi kulude vähendamise arvestatavat säästu, on enamasti väga elulised põhjused. Suurem osa meist hakkab säästmise ja investeerimise peale mõtlema kusagil 20ndate lõpus või 30ndate alguses. Arvestataval osal sellises vanuses alustajatest on tekkinud juba püsikohustused ehk kolm L-i: laenud, liisingud ja lapsed. Kui lisada siia juurde ka kulud toidule, transpordile ja muule eluks vajalikule, on sundkulutused hammustanud sissetulekutest märkamatult ära juba väga suure tüki. Sellisest lähtepunktist kärpima asudes on valikute tegemine raske eelkõige emotsionaalselt, sest igapäevase äraelamisega tullakse ju toime. Kes tahaks homsest elada vähemvärskemas korteris, sõita vanema autoga või suunata poes silmad alumiste riiulite poole?

Kokkuvõtteks

Kulude ülevaatus ja sellega seonduv elustandardi kohendamine on eelkõige kokkulepe iseendaga. See tähendab positiivse külje pealt nulli ületavat kontojääki kuu lõpus, ent negatiivse külje pealt millegi tarbimist vähem, harvemini või odavamas versioonis. Tulude suurendamine elustandardile sellist väljakutset ei esita, ent ohverdada tuleb aega, mida ei tundu niigi olema piisavalt. Samuti ei ole tulude suurendamiseks ette võetud tegevuste tulemused kunagi garanteeritud. Süsteemne säästmisharjumus saab tekkida vaid siis, kui oleme enda jaoks põhjalikult läbi mõelnud, miks me seda teeme. Kulude ja tuludega tegelemine peab sobituma sellega, kes me oleme ja mida me elult tahame. Ka siin valikute tegemisel ei pääse me esmalt küsimusest, et mis meid üldse elus õnnelikuks teeb.